"Kiss" - Marc Quinn

Eelmisel suvel üksinda Suurbritannias reisides astusin Sheffieldis sisse muuseumisse nimega Graves Gallery. Selle võrdlemisi väikese galerii külastusest on mulle eelkõige meelde jäänud ruumi keskel seisnud Marc Quinni marmorist skulptuur “Kiss”. Esmapilgul vaatasin teost pealiskaudselt kui lihtsalt ilusat skulptuuri ja alles pärast seinal oleva kirjelduse lugemist märkasin, et kujutatud inimesed olid puudega ning autor andis kaasaegsele kunstile iseloomulikult edasi väga sügavamõttelist sisu.

Idee sellise skulptuuri loomiseks tekkis Quinnil Briti Muuseumis, kus ta nägi inimesi imetlemas klassikalisi skulptuure, millel puudusid mõned kehaosad. Kunstnik arvas, et kui saali astuks samal ajal sisse sarnaselt vigastatud inimene, oleks enamike imetlejate reaktsioon vastupidine. Mis on aktsepteeritud kunstis, ei pruugi olla aktsepteeritud päriselus. See murekoht andis talle inspiratsiooni luua seeria teoseid, mis keskenduvad sellele, mis on ilus keha ja kui kitsas on inimeste arusaam ilust. Quinn soovis, et inimesed märkaksid skulptuuri ilu ja see paneks neid aktsepteerima midagi, mida nad tavaliselt väldivad.

Teose modellideks on näitleja Mat Fraser ja kunstiterapeut Catherine Long, kes mõlemad on sündinud puuduva või vigase jäsemega. Skulptuur on valminud aastal 2001.
Kunstnik ei ole kujutanud täiuslikke inimesi ega pööranud liialt tähelepanu realistlikule kujutamisele. Pigem on antud töö puhul oluline selles peituv mõte ja kunstniku idee, mida ta edasi anda püüab. Selline lähenemine loob kunsti nautimisele uue sügavama tasandi. Kui antiikajast alates on kunstis püüeldud täiuslikkuse poole, siis nüüd näeme, et kaasaegsed kunstnikud, nende seas Marc Quinn, toovad teostes esile maailma murekohti ning püüavad kunsti abil reaalsust paremaks muuta.

Lisaks teosele väärtust andvale sügavale tagamõttele on tegemist ka väga ilusa skulptuuriga. Marmor tekitab rahuliku, üleva ning mõistva meeleolu. Teos sobitub saali, kuid püüab pilku oma lihtsuses. Skulptuur on vaadeldav igast küljest ning varjude ja valguse mäng toob välja keha kumerused ning vigased jäsemed. Nahka on kunstnik kujutanud täiuslikuna, mis võib olla mõjutus klassikalistest skulptuuridest, mida vaadates sai Quinn idee sellise teose loomiseks.

Mulle meeldib tohutult, kuidas kunstnik on valinud lihtsas loomulikus poosis olevad inimesed. Usun, et ka vihje armastusele ei ole juhuslik. Quinn ise on öelnud, et kui vigased inimesed silmad sulevad, siis tunnevad ja tajuvad nad samu asju, mis terved inimesedki. Armastus kui inimkonna suurim igatsus ühendab iga kunstihuvilise, kes antud skulptuuri vaatab, kujutatud inimestega. Sel viisil on Quinnil õnnestunud panna publikut imetlema skulptuuri ja läbi selle ehk ka mõistma puudega inimesi ja neis peituvat ilu ning inimlikkust.

Lõpetuseks lisan video, kus on näha skulptuuri igast küljest ning mis on tehtud samas saalis, kus mina teost esmakordselt nägin.

Kasutatud kirjandus:

http://marcquinn.com/

http://marcquinn.com/artworks/single/kiss

http://marcquinn.com/read/biographv

Juugendstiil

Estonia maja on 1913. aastal valminud Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekteeritud juugendklassitsistlik Eesti Teater. See asub Tallinna kesklinnas aadressil Estonia pst 4, 10148. 

Juugendstiili tunnused:

• Dekoratiivsed reljeefid
• Erinevate värvide kombinatsioonid (valge, beež, roheline)
• Plastilised detailid (pilastrite ülaosas)

Kasutatud materjalid:

Kangilaski J. (2005) Juugendstiil.

Rahvusooper Estonia. Loetud: http://www.opera.ee/rahvusooper/maja/, 18.09.2016

Juugend. Vikipeedia. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Juugend, 18.09.2016

Restart ehk hüpe paremasse tulevikku

Lühijutt, mille inspiratsiooniks on Tallinna Reaalkoolis paiknev Enn Põldroosi "Hüpe".

Aasta on 2070. Ligi kümme aastat on möödunud ajast, mil viimati nägin merd, hingasin Maa õhku, tundsin liiva oma varvaste vahel või nuusutasin sireliõit. Kõik see tundub olevat nii ammu.

18. jaanuar, aasta 2061 - see oli päev, kui avalikuks sai Tartu Ülikooli teadusuuring inimese tõttu Maal levivatest mürkidest ja viirustest. Pool planeedist on juba elamiskõlbmatu. 20. jaanuaril otsustas järjekordne ajutine valitsus, et inimkond peab planeedi päästmiseks ette võtma midagi suurt. 27. jaanuaril saime teada, et täpselt kahe kuu pärast peame me oma kodudest lahkuma määramata pikaks ajaks, et asuda elama kosmoselaeva.

Kuidas nägi välja Maa päästeoperatsioon? Piltlikult öeldes tehti meie kallile planeedile restart: kõik hävitati, põletati, kiiritati... Lõpuks jäid alles vaid tühi kõrb ning ookean. Seejärel algatati Maal uus elu laboris säilitatud tervete organismidega. Nüüd on meie kord tagasi minna. Homme ootab meid ees suur hüpe - kas suudame ületada kuristiku harjumuste ja väljakutsete vahel. Meile on antud võimalus uuesti alustada, kuid kas oleme piisavalt kogenud ja näinud, et luua midagi paremat ja jätkusuutlikumat? Inimkond peab tegema hulljulge hüppe tundmatusse, sest planeedi tulevik on nüüd meie kätes.

Enn Põldroos "Hüpe"

Kunstiteosed Tallinna Reaalkoolis

1. Lepo Mikko "Estonia puiestee vaade Reaalkoolile"(1958) - peauksest sisenedes paremat kätt, valvelaua juures
2. Enn Põldroos "Kalevipoeg linna rajamas"(1984) - neljandal korrusel laudade ja istumiskohtade juures
3. Richard Uutmaa "Meri"(1953) - auditooriumi tagaseinas
4. Ants Mölder "Georg Lurichi bareljeef"(1971) - Estonia pst poolt vaadates koolimajast vasakul, väikese majani ja staadionini viiva värava kõrval
5. Enn Põldroos "Hüpe"(1977) - peauksest sisenedes vasakut kätt
6. Enn Põldroos "Tõttajad"(1992) - neljandal korrusel laudade ja istumiskohtade juures
7. Märt Bormeister "Tiskre"(1954) - puhveti vastas
8. Ekke Väli "Monumendi monument"(1990) - esimesel korrusel suure trepi vastas
9. Tatjana Stomakhina "Kosmose maja"(2011) - teise ja kolmanda korruse vahel õpetajate toa poolses trepikojas

Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali.

17. aprillil külastasin Kumu Kunstimuuseumi suures saalis fotorealismi näitust. Jaan Elken on ajakirjale Sirp kirjutatud artiklis "Reaalsem kui reaalsus" seda näitust võrrelnud 1990ndatel Tallinna lauluväljalul antud Rolling Stonesi või Tina Turneri kontserdiga. Tõsi - tegemist on ahhetama panevate maalidega. Nii mõnegi teose ees hüüatasin üllatavalt, et see küll maal ei saa olla. Fotorealismi näitus Kumus on huvitav ja kütkestav väljapanek, kust leiab midagi enda jaoks igaüks.

Fotorealistlike maalide loomine on väga töömahukas protsess. Kunstnikud projitseerivad fotod lõuendile, tuues välja iga pisimagi detaili. Minule jäid eriti silma maalidel kujutatud varjud ja metallpindade läige - pisiasjad, mis tekitasid tunde, justkui ei vaataks ma mitte maali ega isegi fotot, vaid reaalset olukorda.

Fotorealism sai alguse 1960ndate lõpus Ameerikas, kus fotorealiste huvitas eelkõige argielu, tarbijakultuuri, massimeedia ja reklaamimaailma objektiivne kujutamine. Maalidelt võib leida rohkelt lähivaateid autokaitseraudadest, kirevaid mänguasju, värvipindu, säravaid mänguautomaate, maiustusi ning Ameerikale iseloomulikke söögikohti, liiklusstseene, linnamaastikku ja neoonreklaame. Fotorealistid jagatakse kolmeks põlvkonnaks, kella erinevused tulevad eelkõige välja detailide rohkuses ja tehnika mitmekesisustes.

Antud näitus meeldis mulle väga ja ühe lemmikteose valimine tundus võimatu. Seetõttu otsustasin tutvustada oma lemmikteoseid igast põlvkonnast.

Esimene põlvkond
Selle põlvkonna alla loetakse 18 kuulsat kunstnikku, nende hulgas Tom Blackwell, David Parrish ja Richard McLean, kes kõik tegutsesid peamiselt Ameerikas. Nad hakkasid fotorealistlikke maale looma üksteisest sõltumatult ning kujutasid peaaegu alati ameerikalikku elustiili.

Esimene teos, mida ma näitusele sisse astudes märkasin, oli Don Eddy 1971 aasta akrüülmaal. Teele langevad varjud ja autokerelt esile tungiv peegeldus on edasi antud nii reaalselt, et esmapilgul tundub tegu olevat fotoga. Samuti meeldib mulle huvitavalt valitud vaatenurk. See maal jäi kirgastama kogu minu näitusekülastust ja on vaieldamatult üks lemmikteoseid.
Don Eddy on kunstnik, kes sai kuulsaks fotorealistina. Ta armastas maalida autosid, linnamaastiku, hilisemas loomingujärgus klaas- ja hõbenõusid, mänguasju ning klaasriiuleid. Eriti realistliku tulemuse saavutamiseks ei piirdunud ta mitte ühe pildi põhjal maalimisega, vaid tegi kujutatavast objektist üle 40 foto.

Don Eddy

Teine põlvkond

1980-1990ndatel järgnes teine fotorealistide põlvkond, kuhu kuuluvad teiste hulgas Anthony Brunell ja Gus Heinze. Esimesest põlvkonnast võeti üle enamik kujutatavaid teemasid. Liikumine levis ka Euroopasse ja fotorealism kujunes seeläbi mitmekesisemaks.

Minu teise põlvkonna lemmikteoseks kujunes Ralph Goingsi 1985-86 aasta õlimaal "Collins Diner". See konkreetne teos jäi mulle silma oma vapustavalt ameerikaliku teema tõttu. Olen ise aasta aega Ameerikas elanud ja tean, et selline lõunasöögirestoranide kultuur on kohalikele oluline veel tänapäevalgi. Goingsi maal tekitas minus kibeda koduigatsuse ja seetõttu söövitas end mulle mällu. Samuti on maal fantastiline väga tõetruude peegelduste tõttu metall- ja klaaspindadel ning kellal.

Ralph Goings on Ameerikast pärit kunstnik, kes kujutas oma fotorealistlikel maalidel tihti hamburgeriputkasid ja kastiautosid.

Ralph Goings "Collins Diner"

Kolmas põlvkond

Tänu arenenud tehnoloogiatele saavad kolmanda põlvkonna kunstnikud luua maale, mis on vapustavalt nüansirohked ja tõetruud. Selle põlvkonna teoseid on näituse infostendil kirjeldatud järgnevalt: "maalid, mis on sama realistlikud või vaat et isegi realistlikumad kui fotod".

Kustumatu mulje jättis mulle Rod Penneri 1998 aasta akrüülmaal "212 / maja lumes". See teos on mainimisväärt nii tehnilise kui ka tundelise poole pealt. Esimene asi, mida ma antud maalil märkasin, oli oksarägastik. Kuidas jaksab keegi pintsliga välja maalida iga väiksemagi detaili ja oksarao? See koos märja tee peegelduste, lumekirme ja vananeva maja kujutamisega teeb kunstiteosest uskumatult realistliku maali. Lisaks sellele on teose ees seistes ja seda vaadates tunda talvepäeva vaikust ja rahu. Mida kauem ma Penneri teost vaatasin, seda rohkem meenusid mulle oma enda mälestused talveõhtutest ja see maal sai minu jaoks justkui tegelikkuseks. Sellist emotsiooni suudavad oma teostega vaatajas esile kutsuda vaid väga andekad kunstnikud.

Rod Penner "212 / maja lumes"

Kokkuvõtteks võin öelda, et "Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali." ületas minu ootused mitmekordselt. Julgen soovitada seda näitust nii põlistele kunstihuvilistele kui ka neile, kes soovivad lihtsalt veeta toredat pühapäevapärastlõunat.

Esimene uni

18. märtsil külastasin Tallinna Kunstihoone galeriis Jaan Toomiku näitust "Esimene uni". Jaan Toomik on 1961. aastal sündinud video- ja maalikunstnik. Teda peetakse üheks rahvusvaheliselt enim tuntud kaasaegseks Eesti kunstnikuks. Maailmas on ta eelkõige tuntud oma videote tõttu, neist tuntuim "Isa ja poeg".
Nagu paljude kunstnike puhul, on Toomiku lapsepõlv olnud raske. Ta kaotas üheksa-aastaselt oma isa. See kogemus vormis temast tundliku inimese, keda huvitasid vaid filosoofia ja kaunid kunstid. Ilmselt just selle kaotuse tõttu on paljud tema teosed seotud perekonna või veresidemete motiiviga.

"Esimene uni" on Tallinna Kunstihoones üleval 4. märtsist kuni 3. aprillini. Näitusel on akrüülmaalid ning kaks installatsiooni. Uksest sisse astudes oli minu esimene mõte: "See ongi kõik?" Tegemist on väga "lihtsa" näitusega, kus kogu külastaja tähelepanu langeb kunstiteostele. Toomiku looming on mitmetahuline ning kõnetab erinevaid inimesi väga erineval viisil. Juba kõige esimene maal, mida märkasin, sundis mind peatuma ja mõtlema. See ongi see, mis mulle sellest näitusekogemusest enim meelde jääb: tavaliste valgete seinte vahel vaikuses erinevate maalide sisu üle mõtiskledes ja iseendale vastandades aeglustus muu maailm hetkeks ja mul oli aega hinge tõmmata.

Jaan Toomiku näitus "Esimene uni"

Näitusel oli mitu teost, mis mulle väga meeldisid, aga ükski neist ei kõnetanud mind nii palju kui nimiteos "Esimene uni". Tegemist on sünge ja agressiivse maaliga, mis justkui riivab silma tugeva kontrasti tõttu musta ja oranži tooni vahel. See tekitas minus vastakaid tundeid: ühest küljest tahtsin minema kõndida ja midagi ilusamat leida, kuid teisest küljest ei suutnud ma lakata sellest teosest mõtlemast.

"Pimedus surub peale" - see oli minu esimene mõte antud maali kohta. Me ei saa teada, mida Jaan Toomik seda teost luues tundis või mõtles, aga mina näen selles justkui julma tegelikkuse ja helgete unistuste võitlust. Oranž toon maalil võiks kujutada inimese noorust, kus julgeti veel unistada ja elust rõõmu tunda. See on n-ö meie esimene uni. Vanemaks kasvades unustame tihti naeratada, unistused tunduvad kättesaamatud, maailm meie ümber paistab julm ja kõle... Kui me unustame ära lapsepõlve rõõmud ja lihtsuse, võib tegelikkus meid maha suruda, kuid kui me julgeme veel uskuda lihtsasse headusesse ja armastusse, siis on see siiras usk meid toetamas nagu maalil inimene toetab ebaloomulikus asendis oranžidele toonidele.

Nagu juba eelnevalt mainitud, on Toomiku maalid väga mitmeti mõistetavad ja sama maal räägib teisele inimesele kindlasti hoopis teistsuguse loo. Öeldakse, et kunst on inimese hinge peegel - mina näen selles teoses just seda, mis minu hinges kõnekas on. Tänapäeval on kõikjal näha nii palju lootusetust, pettumust ja kurbust. Koolilapsed üritavad enesetappu... Ma usun, et see maal võiks kõneleda midagi olulist kõigile neile, kes on lootuse kaotanud. Maailm võib olla julm ja ebaõiglane koht ja sellega toime tulemiseks peame me suutma armastada, uskuda ja hoolida nii, nagu me seda tegime lapsena.

Jaan Toomiku akrüülmaal "Esimene uni"

Kasutatud materjalid

Vikipeedia: Jaan Toomik. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Toomik, 20.03.2016

Jaan Toomik "Esimene uni" Kunstihoone galeriis. Ajakiri Sirp. Loetud: http://www.sirp.ee/s3-pressiteated/jaan-toomik-esimene-uni-kunstihoone-galeriis/, 20.03.1016