Fotorealistlike maalide loomine on väga töömahukas protsess. Kunstnikud projitseerivad fotod lõuendile, tuues välja iga pisimagi detaili. Minule jäid eriti silma maalidel kujutatud varjud ja metallpindade läige - pisiasjad, mis tekitasid tunde, justkui ei vaataks ma mitte maali ega isegi fotot, vaid reaalset olukorda.
Fotorealism sai alguse 1960ndate lõpus Ameerikas, kus fotorealiste huvitas eelkõige argielu, tarbijakultuuri, massimeedia ja reklaamimaailma objektiivne kujutamine. Maalidelt võib leida rohkelt lähivaateid autokaitseraudadest, kirevaid mänguasju, värvipindu, säravaid mänguautomaate, maiustusi ning Ameerikale iseloomulikke söögikohti, liiklusstseene, linnamaastikku ja neoonreklaame. Fotorealistid jagatakse kolmeks põlvkonnaks, kella erinevused tulevad eelkõige välja detailide rohkuses ja tehnika mitmekesisustes.
Antud näitus meeldis mulle väga ja ühe lemmikteose valimine tundus võimatu. Seetõttu otsustasin tutvustada oma lemmikteoseid igast põlvkonnast.
Esimene põlvkond
Selle põlvkonna alla loetakse 18 kuulsat kunstnikku, nende hulgas Tom Blackwell, David Parrish ja Richard McLean, kes kõik tegutsesid peamiselt Ameerikas. Nad hakkasid fotorealistlikke maale looma üksteisest sõltumatult ning kujutasid peaaegu alati ameerikalikku elustiili.
Esimene teos, mida ma näitusele sisse astudes märkasin, oli Don Eddy 1971 aasta akrüülmaal. Teele langevad varjud ja autokerelt esile tungiv peegeldus on edasi antud nii reaalselt, et esmapilgul tundub tegu olevat fotoga. Samuti meeldib mulle huvitavalt valitud vaatenurk. See maal jäi kirgastama kogu minu näitusekülastust ja on vaieldamatult üks lemmikteoseid.
Don Eddy on kunstnik, kes sai kuulsaks fotorealistina. Ta armastas maalida autosid, linnamaastiku, hilisemas loomingujärgus klaas- ja hõbenõusid, mänguasju ning klaasriiuleid. Eriti realistliku tulemuse saavutamiseks ei piirdunud ta mitte ühe pildi põhjal maalimisega, vaid tegi kujutatavast objektist üle 40 foto.
 |
| Don Eddy |
Teine põlvkond
1980-1990ndatel järgnes teine fotorealistide põlvkond, kuhu kuuluvad teiste hulgas Anthony Brunell ja Gus Heinze. Esimesest põlvkonnast võeti üle enamik kujutatavaid teemasid. Liikumine levis ka Euroopasse ja fotorealism kujunes seeläbi mitmekesisemaks.
Minu teise põlvkonna lemmikteoseks kujunes Ralph Goingsi 1985-86 aasta õlimaal "Collins Diner". See konkreetne teos jäi mulle silma oma vapustavalt ameerikaliku teema tõttu. Olen ise aasta aega Ameerikas elanud ja tean, et selline lõunasöögirestoranide kultuur on kohalikele oluline veel tänapäevalgi. Goingsi maal tekitas minus kibeda koduigatsuse ja seetõttu söövitas end mulle mällu. Samuti on maal fantastiline väga tõetruude peegelduste tõttu metall- ja klaaspindadel ning kellal.
Ralph Goings on Ameerikast pärit kunstnik, kes kujutas oma fotorealistlikel maalidel tihti hamburgeriputkasid ja kastiautosid.
 |
| Ralph Goings "Collins Diner" |
Kolmas põlvkond
Tänu arenenud tehnoloogiatele saavad kolmanda põlvkonna kunstnikud luua maale, mis on vapustavalt nüansirohked ja tõetruud. Selle põlvkonna teoseid on näituse infostendil kirjeldatud järgnevalt: "maalid, mis on sama realistlikud või vaat et isegi realistlikumad kui fotod".
Kustumatu mulje jättis mulle Rod Penneri 1998 aasta akrüülmaal "212 / maja lumes". See teos on mainimisväärt nii tehnilise kui ka tundelise poole pealt. Esimene asi, mida ma antud maalil märkasin, oli oksarägastik. Kuidas jaksab keegi pintsliga välja maalida iga väiksemagi detaili ja oksarao? See koos märja tee peegelduste, lumekirme ja vananeva maja kujutamisega teeb kunstiteosest uskumatult realistliku maali. Lisaks sellele on teose ees seistes ja seda vaadates tunda talvepäeva vaikust ja rahu. Mida kauem ma Penneri teost vaatasin, seda rohkem meenusid mulle oma enda mälestused talveõhtutest ja see maal sai minu jaoks justkui tegelikkuseks. Sellist emotsiooni suudavad oma teostega vaatajas esile kutsuda vaid väga andekad kunstnikud.
 |
| Rod Penner "212 / maja lumes" |
Kokkuvõtteks võin öelda, et "Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali." ületas minu ootused mitmekordselt. Julgen soovitada seda näitust nii põlistele kunstihuvilistele kui ka neile, kes soovivad lihtsalt veeta toredat pühapäevapärastlõunat.
